Lapsepõlv
Juhan Viiding sündis 1. juunil 1948. aastal Paul ja Linda Viidingu perre neljanda lapsena. Juhan oli peres noorim ja ainuke poisslaps. Kui Juhan sündis, elasid Viidingud Pärnu maantee 23. majas. Juhan Viiding elas selles majas esimesed 14 aastat oma elust.
1954. aastal kirjutas Juhan vihikusse jutukese "Ükskord kõndis pargis neiu...". Hiljem tõstis Viiding selle teksti luuletuse ausse ja avaldas kogus "Ma olin Jüri Üdi" ilma silpigi muutmata. 1950. aastal, pärast seda kui Paul Viiding kuulutati rahvavaenlaseks, võeti Viidingute kolmetoaliselt korterilt üks tuba ära. Kuueliikmeline pere jäi elama kahte tuppa, kus oli ühisköök. Noorena oli Juhan, oma väiksusest hoolimata, väga aktiivne poiss. Tema õde, Mari Tarand, meenutab oma raamatus "Ajapildi sees": "Kasvult nii väike, pidi ta ennast aina tõestama, kuidagi teistmoodi silma paistma. Sestap siis need akrobaatlikud julgustükid, pidev oma kiiruse, osavuse ja tugevuse demonstreermine. Oli neid kukkumisi, küll jalgrattalt, küll mootorrattalt, oh neid vigastusi ja peapõrutusi! Meie koolimaja tagaukse juures, kust me sisse-välja käisime, oli naaberkrunti eraldav kõrge kivimüür. Ja teisel pool seda kasvasid puud. Sinna Juhan kord algkooli päevil kivimüürilt hüpata tahtiski. Kuidas kõik oli, ei tea ma täpselt tänini, kas kelkis Juss ise, et suudab triki teha, ja pidi seda tõestama, või provotseeris keegi teine, et: sa ei hüppa... Juss muidugi hüppas. Ja veerand tunni pärast oli ta juba haiglas, mis õnneks asus peaaegu otse koolimaja vastas. Kõige halvem asja juures oli, et samal ajal lamas seal haiglas raske maooperatsiooni läbi teinud isa. Talle ei öeldud, et haiglasse toodi poeg, kel peapõrutus. Samanimeline luuletus ei ole selle sündmusega seotud, küll aga näen mina seda lugedes silme ees meie kooli ilusaid valguseküllaseid koridore ja treppe. Seekordne kukkumine ei olnud õnneks eriti raske, oli lihtsalt üks episood traumapunktide ja teetanusesüstide reas, mis Juhani lapsepõlve läbis." Oma vaimult oli Juhan varaküps noor, kes vahetas kuus korda kooli ja kes käis psühhiaatrilises kliinikus arsti vastuvõtul. Siiski lõhenenud isiksuse diagnoosi ei pandud. 1960. aastal viidi Juhan Viiding haiglasse närviarsti juurde. Haiglakirjadest on näha, kui küps Viiding oma noores eas tegelikult oli. KüpsusigaJuhan Viiding oli tavasuhtluses särav ja ärgas. Doris Kareva meenutas, et Viiding koondas kogu energia suhtlemiseks ja oli teiste inimeste suhtes äärmiselt tähelepanelik. Kui ta tundis, et energiat enam ei olnud, siis ta tihti ka ütles seda.
Pärast Lavaka lõpetamist läks Juhan Viiding tööle Eesti Draamateatrisse. Oma esinemislembuse ja -tahte tõttu sai temast väga edukas näitleja, kes mängis ka Hamleti ja Peer Gynti rolle. Juhan Viiding abielus Riina Kiisaga, Kaljo Kiisa tütrega, 20. märtsil 1972 sündis Juhan Viidingu perre tütar Elo Viiding. Kogumikus " Elulootus" ilmnevad selged viited enesetapule. Juhan Viiding lõpetas oma elu enesetapuga 21. veebruaril 1995. |
HaridusteeJuhan Viiding jõudis käia kuues üldhariduslikus koolis. Pärast 8. klassi lõputunnistuse kätesaamist viis Juhan paberid Tallinna 21. keskkooli, kuid kaua ta seal ei õppinud. Ema aitas ta Isaak Vseviovi (David Vsevionvi isa) abil tükikoja Kommunist trükilao õpilase kohale, tänu millele saab noor Viiding õpinguid jätkata Tallinna Töölisnoorte keskkoolis ehk õhtukoolis. Oma nõrkade kopsude ja töökoha mürgisuse tõttu ei saanud Juhan kaua trükikojas töötada, kuigi talle meeldis seal. Järgmiseks töökohaks sai ENSV Teatri ja Muusika Muuseumi laborandi koht ülesandega korrastada fotoarhiivi.
Pärast keskkooli lõppu läks Viiding edasi õppima Tallinna Konservatooriumi Lavakunstikateedrisse, samuti tuntud ka nime all Lavakas. Tunnustused
|