Looming
Luuletusi on ta pidevamalt hakanud kirjutama 1965. aastast. Alates 1973. aasta algusest kuulus ta ka Kirjanike Liitu. Talle omistati 1977. ja 1978. aastal A.Lauteri nimelised näitlejapreemiad, 1980. aastal teenelise kunstniku aunimetus. Ta sai ka Juhan Smuuli nimelise kirjandusliku aastapreemia (1983) ja Juhan Liivi luuleauhinna (1983). Tema loomingu tippaeg oli seitsme- ja kaheksakümnendad (NB! Kõik on Juhanid).
Viidingu luuletajapõli jagunes Jüri Üdi ja Juhan Viidungu perioodiks. Hasso Krull on kurjutanud, et Jüri Üdi luuletused jagunevad hoolikal lugemisel kildudeks. Mingit tervikpilti on võimatu kokku panna; tegemist on jutustuse paroodiaga, iroonilise nostalgiaga, mis loob erinevaid sentimentaalseid illusioone, kuid purustab need kohe ja tõmbab lugeja haneks. Lõppkokkuvõttes ei saagi kindlalt öelda, kas kirjeldati lapsepõlvemälestust, noorpõlve armuvalu või hoopis mõnd suurt revolutsioonilist pööret. Kuid igatahes ei saa seda tõsiselt võtta. Luuletaja Jüri Üdi teeb lugejaga paha nalja - niisugust, mida luuletaja Juhan Viiding enam ei teeks, sest tal hakkas lugejast kahju. Juhan Viidingu luule on tulvil vastuolusid: on püütud oma ajast mööda minna, ometi on seesama aeg tema luulesse pidama jäänud. Nii tema elu kui luule oli põimunud 70-ndate ja 80-ndate õhustikuga. Juhani koolipõlvekaaslane ja sõber Rein Ruutsoo on meenutanud: „Tema elu kaudu hakkame paremini mõistma ajastut, millesse ta püüdis ennast sobitada ja mida samal ajal ka muuta.” Kuid paradoksaalselt, unustades või isegi teadmata midagi sellest ajast, on Jüri Üdi ja Juhan Viidingu luuletused, tema hääl ja rütmid, see eriline „kurb soojus” saanud märkamatult osaks meie omavahelisest igapäevakõnest. Ainuüksi Juhan Viidingu nimigi pingutab keele napiks, paneb häälde, puhastab liigsetest sõnadest. Viidingu tekste laulab ja õpib pähe ka praegune noorus. Ehk sageli teadmatagi, kes on sõnade autor „Mis on kodu, kus on kodu, kus on kodukoht”! Juhan Viidingu tundlik ja dramaatiline, justkui pidevas katkemisolekus luuletajanatuur, tema tähendustest pingul tekstid on salvestunud eesti kultuuri süvakihtidesse. See on häälestanud põlvkondi. Jüri Üdi luule on olnud eesti noorte üheks suuremaks mõjutajaks pärast Gustav Suitsu „Elu tuld”. Luulerevolutsioon, jäljendajad? Või luulekeel, mis imbub ajatult verre juba esimesel kokkupuutel, allumata tahtele ja küsimata, milleks. |
Ühiskogu "Närvitrükk" (koos Johnny B. Isotamme, Joel Sanga ja Toomas Liiviga) ilmus Loomingu Raamatukogus 1971. aastal. Aastal 1978 ilmunud kogu "Ma olin Jüri Üdi" oli viimane, mille ta avaldas Jüri Üdi pseudonüümi all ning sisaldab lõpuosana ka "Juhan Viidingu luulet". Aastal 1980 ilmus "Elulootus" juba Juhan Viidingu nime all. Samas oli seal säilmeid Jüri Üdi kirjandusstiilist, mida paljud lugejad tähele panid.
Juhan Viiding oli ka edukas näitleja Eesti Draamateatris. Ta mängis mitmes tähtsas rollis, nagu näiteks Hamlet ja Peer Gynt. Tema oskus luulet hingeliselt väljendada tegi temast legendi laval. Juhan Viiding on kirjutanud näidendeid ("Olevused"), filmistsenaariume ("Nipernaadi") ning esinenud lauljana (ansamblis "Amor Trio" jm). Jüri Üdi looming
Juhan Viidingu looming
|